Mari pildistamine oli üks neist sessioonidest, mis jääb kauaks meelde – mitte ainult tulemuse, vaid ka protsessi enda pärast. Mari astus kaamera ette julgelt, ent loomuliku tagasihoidlikkusega, mis mulle väga meeldib. Ma ei tahtnud teda painutada mingitesse kindlatesse poosidesse, vaid lasta tal olla tema ise – liikumises, hetkes, vahepeal lihtsalt hingamas. Just nii tekivadki need ehtsad kaadrid, mis räägivad midagi rohkemat kui lihtsalt “ilus pilt”.

Minu eesmärk sellistes sessioonides on alati luua turvaline ja pingevaba ruum, kus inimene ei tunne, et ta peab midagi tõestama. Mari puhul juhtus see täiesti iseenesest – ta usaldas kaamerat ja kogu protsessi. See usaldus peegeldub ka fotodel: tema pilk, liikumine, väiksed hetked vaikuses – kõik see on päris.

Fotode töötluses püüdsin hoida kõike võimalikult loomulikuna. Mulle meeldib, kui nahk näeb välja nagu nahk, kui valgus räägib oma lugu ja värvid jäävad pehmeks, aga elusaks. Usun, et see sobis väga hästi Mari olemusega – tema soojus ja naiselikkus ei vaja kunstlikke lisasid.

See sessioon oli minu jaoks ehe näide sellest, miks ma üldse fotograafiaga tegelen – võimalus tabada inimesi nende loomulikus ilus, ilma maskide ja sunduseta.